ebaõnn

Ei saa aru, kuidas saab olla ühel nii palju õnne ja teisel niii palju ebaõnne. No kus on õiglus?

Eelmise nädala tulemusteta tööotsingud lõppesid valusa hoobiga reedel, kui hommikul helistati Tollist ja öeldi, et esmaspäevast on üks töökoht samalaadne nagu Tauno teeb, et kas ma ikka olen huvitatud ja pole veel kuskil mujal tööl. Loomulikult siis ütlesin, et jaaajaaa!! tahan muidugi! Ja jäin ootama pärastlõunast kõnet kinnitamaks mu ametlikku tööle nimetamist. Seda loomulikult ei tulnnud ja helistasin ise sinna kella 4 aeg. Karen (töötaja sealt) ütles, et veel ei ole temale ka teada antud, et kas on vaja või mitte. No selge.. nii siis möödus nädalavahetus teadmatuses aga lootuses.

Sai selgeks ainult niipalju, et ilmselgelt oleks ikka olenud esmaspäevast Tauno töökaaslane, kuna ta ütles, et sealt läks paar inimest minema ja on uusi vaja. Esmaspäeval aga pöördeline hetk, kui Tauno ise saabus kell pool 1 koju ja tuli saba sorgus hundipass taskus. Nimelt seal firmas oli mingi tähtis leping üle öeldud ja asi oli ülimalt hull, kuna firma enda saatus on kaalul. No milline ebaõnn???

Siis esmaspäeval saatsin jälle CVsid ja möllasin, et mingi ots leida. Käisin mingis tööbüroos jälle. Ehk on abi. Ühest kohast sain isegi vastuse, et võtavad mu resume läbi vaatamisele. Jepikajee!

Eile oli Autralian Day ehk üks punane püha, mille tähistamine algas juba üleeile õhtul Taago, Robi ja Andero saabumisega meite poole. Andero tõi kaasa ühe toreda neiu Anny, kelle leidis Orkutist ja kes alles Darwinisse saabunud ning päris üksi. Annyl lõpeb juba teine WHvisa miski kuu pärast. Käisime siis väljas Austraalia väidetavalt suuruselt kolmandas klubis Discovery :))

Ja siis eile, kui kõik siin lõpuks end üles suutsid ajada, läksime linna. Seal paugutati kahureid ja inimesed jooksid AU lipu ümber ja joonistused näos. Massipsühhoos. No igatahes, peale seda käisime poes, ostsime grilitavat ja läksime Aleksandri järve äärde. Seal on need public grillimiskohad, mida kõik võivad kasutada. Gaasigrill niiöelda, aga nagu hiljem piltidel näete, siis need on rohkem nagu suured pannid. Grillist asi küll pigem kauge. Ujusime ja vedelesime seal puu all. Rahvast oli hirmuspalju. Kõik mängisid seal ragbit ja võrku ja petanqi ja kriketit ja.. inimesed ujusid ja chillisid/grillisid. Vesi oli küll kole ja sogane aga käisime ka ikka paar tiiru sees et veits jahutust saada (see saabus veest väljudes, kuna vesi ise oli vähemalt 27 kraadi).

Nooo ja siis täna alustasime uuesti tööotsinguid. Tauno, kes värkelt hundipassi sai, ei viitsinud ühineda ja jäi koju diivanile. Samal ajal oli juhtunud midagi konditsioneeide paigaldaja Dennise eelmise töötajaga ja ühtlasi ka telefoniga, niiet ta tuli siia ukse taha kopsima, et ehk on keegi kodus, kes saaks appi talle minna:D Ja nüüd ongi Tauno jälle seal tööl. No kuidas saab nii palju õnnne olla? Ajuvaba! Otse diivanlit mingi .. what the hell??

Me Lauriga olime sel ajal linnas ja üritasime mulle mingit töökohta välja pigistada. Tulemus puudub. Sain ühe hosteli stendilt päris kifti pakkumise, et tegeleda hobustega ja teha mingeid majapidamistöid siin samas lähedal kuskil. 13 hobust, kes tahavad hoolitsemist ja trenni. Helistasin sinna, tüüp pidi mind juba homme peale korjama, aga siis nagu välk selgest taevast küsisin, palju ta palka maksab (ma seda muidu kunagi ei küsi telefoni teel) ning ta ütles, et nooo just free accommodation and food :D Noooo milline ebaõnn?? Ei saa olla ju! Nüüd ma muidugi ei lähe, sest seal bushis töötades kaoksid kõik võimalused kontojäägiks midagi põnevamat saavutada, kui O

Saatsin veel mingi paari kohta oma Cvd ja no eks näis. Eriti ei usu, aga nooo ükskord ta peab ju tulema, see töö.

Lauril ka segased lood, see nädal üldse ei läinud tööle. Ja järgmine nädal pole ka kindel. Aga nädal peale seda läheb tema kaaslane Henry ära puhkusele ja ta loodab, et äkki siis pakutakse talle seda Henry kohta.

Teine option on see Dennis nüüd, kuna Taunol temaga ikka vist ei klapi. Igatahes niipea kui Tauno midagi muud leiab, siis annab ta otsa üle Laurile.

Aga samas on siin nii soe ja kaunis. No worries :) Küllap mul ka õnn ükskord pöördub.


Mu armsa emme lugu mulle lohutuseks:
Ühes väikeses talus elasid vana mees ja tema poeg, kellel oli ainult üks hobune, keda adra ette rakendada. Ühel päeval jooksis hobune minema.
„Kui kohutav,” tundsid naabrid kaasa. „Milline halb õnn.”
„Kes teab, kas hea õnn või halb õnn,” vastas talunik.
Nädal hiljem tuli hobune mägedest tagasi, juhatades küüni viis metsikut mära.
„Milline imehea õnn!” ütlesid naabrid.
„Hea õnn? Halb õnn? Kes teab?
Järgmisel päeval kukkus poeg üht hobustest taltsutada püüdes maha ja murdis jala.
„Kui jube. Milline halb õnn!”
„Halb õnn? Hea õnn?”
Sõjavägi tuli kõikidesse taludesse, et noored mehed sõtta viia, kuid taluniku pojast polnud neile kasu ning nad säästsid teda.
„Hea? Halb?”