ebaõnn

Ei saa aru, kuidas saab olla ühel nii palju õnne ja teisel niii palju ebaõnne. No kus on õiglus?

Eelmise nädala tulemusteta tööotsingud lõppesid valusa hoobiga reedel, kui hommikul helistati Tollist ja öeldi, et esmaspäevast on üks töökoht samalaadne nagu Tauno teeb, et kas ma ikka olen huvitatud ja pole veel kuskil mujal tööl. Loomulikult siis ütlesin, et jaaajaaa!! tahan muidugi! Ja jäin ootama pärastlõunast kõnet kinnitamaks mu ametlikku tööle nimetamist. Seda loomulikult ei tulnnud ja helistasin ise sinna kella 4 aeg. Karen (töötaja sealt) ütles, et veel ei ole temale ka teada antud, et kas on vaja või mitte. No selge.. nii siis möödus nädalavahetus teadmatuses aga lootuses.

Sai selgeks ainult niipalju, et ilmselgelt oleks ikka olenud esmaspäevast Tauno töökaaslane, kuna ta ütles, et sealt läks paar inimest minema ja on uusi vaja. Esmaspäeval aga pöördeline hetk, kui Tauno ise saabus kell pool 1 koju ja tuli saba sorgus hundipass taskus. Nimelt seal firmas oli mingi tähtis leping üle öeldud ja asi oli ülimalt hull, kuna firma enda saatus on kaalul. No milline ebaõnn???

Siis esmaspäeval saatsin jälle CVsid ja möllasin, et mingi ots leida. Käisin mingis tööbüroos jälle. Ehk on abi. Ühest kohast sain isegi vastuse, et võtavad mu resume läbi vaatamisele. Jepikajee!

Eile oli Autralian Day ehk üks punane püha, mille tähistamine algas juba üleeile õhtul Taago, Robi ja Andero saabumisega meite poole. Andero tõi kaasa ühe toreda neiu Anny, kelle leidis Orkutist ja kes alles Darwinisse saabunud ning päris üksi. Annyl lõpeb juba teine WHvisa miski kuu pärast. Käisime siis väljas Austraalia väidetavalt suuruselt kolmandas klubis Discovery :))

Ja siis eile, kui kõik siin lõpuks end üles suutsid ajada, läksime linna. Seal paugutati kahureid ja inimesed jooksid AU lipu ümber ja joonistused näos. Massipsühhoos. No igatahes, peale seda käisime poes, ostsime grilitavat ja läksime Aleksandri järve äärde. Seal on need public grillimiskohad, mida kõik võivad kasutada. Gaasigrill niiöelda, aga nagu hiljem piltidel näete, siis need on rohkem nagu suured pannid. Grillist asi küll pigem kauge. Ujusime ja vedelesime seal puu all. Rahvast oli hirmuspalju. Kõik mängisid seal ragbit ja võrku ja petanqi ja kriketit ja.. inimesed ujusid ja chillisid/grillisid. Vesi oli küll kole ja sogane aga käisime ka ikka paar tiiru sees et veits jahutust saada (see saabus veest väljudes, kuna vesi ise oli vähemalt 27 kraadi).

Nooo ja siis täna alustasime uuesti tööotsinguid. Tauno, kes värkelt hundipassi sai, ei viitsinud ühineda ja jäi koju diivanile. Samal ajal oli juhtunud midagi konditsioneeide paigaldaja Dennise eelmise töötajaga ja ühtlasi ka telefoniga, niiet ta tuli siia ukse taha kopsima, et ehk on keegi kodus, kes saaks appi talle minna:D Ja nüüd ongi Tauno jälle seal tööl. No kuidas saab nii palju õnnne olla? Ajuvaba! Otse diivanlit mingi .. what the hell??

Me Lauriga olime sel ajal linnas ja üritasime mulle mingit töökohta välja pigistada. Tulemus puudub. Sain ühe hosteli stendilt päris kifti pakkumise, et tegeleda hobustega ja teha mingeid majapidamistöid siin samas lähedal kuskil. 13 hobust, kes tahavad hoolitsemist ja trenni. Helistasin sinna, tüüp pidi mind juba homme peale korjama, aga siis nagu välk selgest taevast küsisin, palju ta palka maksab (ma seda muidu kunagi ei küsi telefoni teel) ning ta ütles, et nooo just free accommodation and food :D Noooo milline ebaõnn?? Ei saa olla ju! Nüüd ma muidugi ei lähe, sest seal bushis töötades kaoksid kõik võimalused kontojäägiks midagi põnevamat saavutada, kui O

Saatsin veel mingi paari kohta oma Cvd ja no eks näis. Eriti ei usu, aga nooo ükskord ta peab ju tulema, see töö.

Lauril ka segased lood, see nädal üldse ei läinud tööle. Ja järgmine nädal pole ka kindel. Aga nädal peale seda läheb tema kaaslane Henry ära puhkusele ja ta loodab, et äkki siis pakutakse talle seda Henry kohta.

Teine option on see Dennis nüüd, kuna Taunol temaga ikka vist ei klapi. Igatahes niipea kui Tauno midagi muud leiab, siis annab ta otsa üle Laurile.

Aga samas on siin nii soe ja kaunis. No worries :) Küllap mul ka õnn ükskord pöördub.


Mu armsa emme lugu mulle lohutuseks:
Ühes väikeses talus elasid vana mees ja tema poeg, kellel oli ainult üks hobune, keda adra ette rakendada. Ühel päeval jooksis hobune minema.
„Kui kohutav,” tundsid naabrid kaasa. „Milline halb õnn.”
„Kes teab, kas hea õnn või halb õnn,” vastas talunik.
Nädal hiljem tuli hobune mägedest tagasi, juhatades küüni viis metsikut mära.
„Milline imehea õnn!” ütlesid naabrid.
„Hea õnn? Halb õnn? Kes teab?
Järgmisel päeval kukkus poeg üht hobustest taltsutada püüdes maha ja murdis jala.
„Kui jube. Milline halb õnn!”
„Halb õnn? Hea õnn?”
Sõjavägi tuli kõikidesse taludesse, et noored mehed sõtta viia, kuid taluniku pojast polnud neile kasu ning nad säästsid teda.
„Hea? Halb?”

ei saa lisamata jätta

et käisime nüüd õhtul waterfrondil ja lootsime vingeid äikese pilte ja asja teha, aga see torm jäi nii kaugeks et ei saanud mingit efekti. Igatahes, kui siit parklast maja ette sõitma hakkasime, nägime OPOSSUMIT. NNiii vinge karujas loom, jooksis üle tee ja siis puu otsa üles. Eriti naljakas loom ikka. Esimene päris õige loom, keda siin Austraalias vist näinud olen.

Ja teisena.. seal waterfrondil.. nägime DELFIINE! Ema ja poeg.. ema ujus niisama ringi ja tegi häät ja poeg mängis kaladega. Ujus meile päris lähedale kohe nii, et vaatasid otse alla talle peale. Näitas kõhtu ja lollitas:) No jubekift!

Nüüd tänaseks kõik. Ausõna.

läänerindel muutuseta

Eelmine nädal juhtus nii, et ei ma saanud tööd veel. Hoolimata sellest, et mingi 20sse kohta oma CV saatsin ja valetasin, et tahan siia Darwinisse kaheks aastaks jääda, juba sain umbes kolm vastust, millest ükski polnud positiivne. Päris jama. Pankrot pureb.

Eelmine nädal oli Lauri ka kodus, sest neil läks masin, millega sinna Kakaduusse käisid, katki ja siis Lauri ütles üldseneile ära, et ei lähegi enam sinna, et sai teise töö, mille ta pidigi saama. Ühe tüübi Dennisega koos oleks pidanud hakkama konditsioneere paigaldama, aga viimasel hetkel helistas Dennisele mingi teine Eesti kutt, kes oli temaga enne ka juba töötamas käinud ning küsis selle töö endale. Ja nii olimegi nädalavahetusel kahekesi töötud :)

Eile hommikul Lauri helistas uuesti sinna oma Kakaduu kontaktile ja küsis, et äkki on ika vaja teda ning 10 min pärast oli auto tal järel :) Läks õnneks.

Eelmine nädal sain vanast Eesti töökohast ka sõnumi, et mu endisele ülemusele ehk mu soovitajale oli saadetud meil. Lootsin, et no vast mõnest kohast, kuhu CV hiljuti saatsin, aga uurisin välja, et hoopis Toll. Firma, mis tegeleb ka töövahendusega.. aga tegi luuret lihtsalt igaks juhuks vist. Õnneks said nad seal Tollis nüüd kiidusõnad kätte ja ehk leiavad siis varsti midagi, mida mulle pakkuda :)

Lauri viis ka eelmine nädal paberid Tolli ära igaks juhuks, kohe reedel peale seda, kui saime teada, et Dennis teda üle laseb.

Veel niipalju, et Lauri sai oma kahtlase lukus kõrvaga arsti juures lõpuks ära käia (tal oli see lukus ja lahti ja lukus ja valus ja valus ja ajas mingit asja välja jne, no ebanormaalne). Õnneks sai kindlustuse kaudu asja nii aetud, et sai kohe kohale minna ja ise midagi maksma ei pidanud, välja arvatud apteegist antibiotsid, mida ta nüüd selle nädala lõpuni võtab. Aga minuarust on tal juba päris hea :)

Nädalavahetusel oli suur pidu ja pillerkaar jälle. Laupäeval käisime väljas diskol nii, et mul on tantsimisest siiani jalad valusad. Tagasitulles kaklesime aborigeenidega, või õigemini nemad kaklesid meiega, aga sellel pikemalt peatuda ei tahaks, kuna teema on ebamugavavõitu. Igatahes andsime politseisse avalduse, kuna ikka väga lambist tulid abokad meiega kaklema. Ulme! (esimese palga eest omistan endale pipragaasi) Nüüd ootame uurija kõnet igatahes.

Pühapäeva päeval peale jaoskonnas käimist vaatasime filmi (Notorius B.I.G - päris hea:)) ja passisime niisama, kuna väljas möllas mingi tsüklonilaadne asi. Tuul tahtis juuksed peast ja riided seljast puhuda ja no vihm andis lihtsalt nägemisraadiuseks mitte rohkem kui mõned meetrid. Oli Robi sünnipäev. Tauno tegi kartuli salatit (vana hea) ja Rob tõi kana ja õlut. Pidasime seda õhtul, nagu kombeks juba igasugu üristusi ikka, siin meie juures kodus. Inimesi oli rohkem, kui kunagi varem on korraga olnud. Peale tavalise seltskonna olid veel 3 Eesti tüdrukut, kellest üks oli Mirjam ja kaks olid minu jaoks uus nähe. Ja hoolimata eelmise õhtu/öö aborigeeni-intsidendist läksime jälle välja. Aga seekord jõudsime ka normaalsel ajal ja normaalsel viisil ehk ilma kemplemiseta koju tagasi.

Eile päev algas hommikul rõõmsalt Lauri tööle saatmisega, kuna lootus, et teda ikka võetaksegi tagasi oli meie või vähemalt minu silmis kahandamatult väike. Ma siis ise läksin taga nõudma, mis õigusega mulle kuulub. Mõned kopikad Monssuunis rassitud päeva eest. See mõnikümmend taala peaks maanduma minu kontol täna või hiljemalt homme hommikul. Saab näha.

Peale seda käisime Robiga külas Mariannel, kes on tuttav farmipäevade aegadest ning kes elab siit meist mingi paar kvartalit edasi. See on see veider naine, kes ei söö ja kasvatab madu. Käisimegi vaatamas tema toredat lemmiklooma nimega Sweety. Kusjuures see madu (püüton) oli tilluke ja tõesti armas. Sellise usaldusväärse näoga. Ma päris oma kätte teda ei julgenud ikka võtta, aga ta roomas üle mu käe korra. Rob üritas teda kaela toppida, aga Marianne ka ise ütles, et temagi pole seda julgenud teha, ja kuna Sweety end sealjuures mugavalt ei paistnud tundvat ning keeras suuna koguaeg tagasi käe peale, siis lõpuks Rob õnneks loobus. Siis saime näha teda külmutatud ja uuesti ülessulatatud hiirepoegi söömas. Päris põnev!

Täna olen üksi kodus ja naudin vaikust. Päike paistab. Hommikul võtsingi rõdul päikest, aga enam seda teha ei saa, kuna ta paistab nii otse ülevalt alla ja seega meie balconile ei ulatu. Lugesin emme saadetud raamatut ja saatsin jälle CVsid. Aga arutasime Lauriga asja ja ma arvan, et otsin seda office tööd edasi, aga selle otsimise kõrvalt teen mingit koristamist või ettekandmist, juhul kui on mõni selline koht, kus ma taluks seda viimast teha. Katse-eksitus meetod. Homne leht loodetavasti alt ei vea :) veregrupp on B+ ju!

Tõmban nüüd otsad kokku ja siirdun tagasi raamatulehtede vahele.

Tervisi kõigile!

auto liigud

Eelmine nädalavahetus sai vmööda saadetud vaikselt enamasti mittemidagi tehes või Xboxides, aga oli ka uut põnevat. Näiteks laupäeva hommikul otsustasime ära, et läheme Perthi autot ostma (seal pidid kõige odavamad olema). Et lennukiga sinna ja siis autoga tagasi. Niiet ostsime lennukipiletid ära. Kõigest mõni tund hiljem leidis Lauri ühe huvitava auto müügipakkumise siit samast Darwinist, helistas ja läksime vaatama. Kõik tip-top. Mingi 1996nda aasta Commodore ja 2000$ lihtsalt sellepärast, et omanik ise läheb kohe-kohe ära Uus-Meremaale ja peab kiirelt auto maha müüma. Igatahes löödi käed, et järgmisel reedel siis raha auto vastu ja valmis. Ja nüüd olid lennukipiletid Perthi täitsa mõttetud. Õnneks saime need kuidagi ime läbi ära tühistada. Aga raha tagasi ei saanud vaid see jääb nagu krediidiks sellesse lennufirmasse meile.

Korra käisime suure tõusu ajal kalal ka, aga meie õngel on ikka midagi viga- see läheb vussi iga kord kui viskad.. igatahes püügist rohkem mässasime me selle õngega niisama kaldal seega kalad jäid kõik seekord meie poolest merre.

Siis uus nädal algas peale puhkust Laurile jälle Kakaduusse sõiduga ja mulle tööotsingute tuhinas.

Esmaspäeval kell 9:45 sain kokku Mirjamiga tema pool silda. Siinkohal on vist mõistlik mainida, et me elame üks ühel ja teine teisel pool silda, kusjuures temapoolne ots on ühtlasi ka linnapoolne. Kui ma olin poolel teel temaga kokku saama, algas sadu. Ja mitte selline vihm, mida teie seal ette kujuutate, vaid vihm, mis peksis lausa valusasti vastu nägu. Mitte ühtegi kuiva kohta ei olnud juba minut peale saju algust. Panin oma CVd näo ette kaitseks ja lihtsalt naersin, kui teed ületades oleksin peaaegu ühte jõele sarnanevasse pahkluuni sügavasse lompi jätnud voolutugevuse tõttu oma jalanõu. Igatahes pääsesin eluga ja sain siis Mirjamiga kokku. Aga vihm ei lõppenud veel niipea niiet olime linna ainukesed jalakäijad: kaks tilka vett sõna otseses mõttes.

Käisime igasugu kohvikutes uurimas, et kas on ehk kuskile käsi vaja. Tal oli mingis peenes restoranis juba kokku lepitud vestlus ka. Seal käisime ja sinna ta sai tööle. Mina sain niipalju infot, et neljapäeval Rome Bar nimelisse kohta tagasi tulla, siis on õige inimene tööl, kellega rääkida, aga et mingid otsad pidid vabanema küll vist.

Peale linnas tiirutamist läksime tema poole ujuma. Viskasime riided kuivatisse ja passisime ise seni basseini ääres. Vihm oli selleks korraks läbi saanud.

Kui riided kuivad, jalutasime meile ja sõime siin. Ja siis otsustasime minna bussiga Casurinasse, sest Mirjamil oli töö jaoks vaja pükse ja kingi osta. Bussid käivad siin igatahes täiesti suvalistel kellaaegadel, mistõttu pooletunnised ootamised on täiesti normaalne nähe. Meie ootamine oli õnneks umbes 10 minutit. Bussid on suured ja avarad siin. Õhku on ja ruumi on ja kõik saavad istuma nagunii. 2$ on pilet ning sellega saad sõita kolme tunni jooksul ükskõik kuhu ja millise bussiga. Niiet me saime veel sama piletiga koju tagasi ka.

Teisipäeval käisin Silveri ja Taunoga kaasas firmas nimega Toll. Nad läksid sinna pabereid täitma, et mõne töökoha vabanemisel pakkumist saada. Mina tahtsin tegelikult linna minna, aga vihma hakkas jälle kallama ja seekord oli mul üks tähtis asi vaja posti panna ilma, et ta märjaks saaks niiet ma sõitsin nendega hoopis kaasa. Kui sinna Tolli jõudsime, siis taipasin, et oleksin pidanud ka oma passid, viisad jms kaasa võtma, sest võibolla oleks neil mullegi midagi pakkuda olnud. Parandasin selle vea ja võtsin kaasa kaks mappi neid pabereid. Endale ja Laurile.. täidame kodus ära ja siis viime sinna tagasi. Igatahes käisime siis veel linnas ja ostsime pitsat, sest teisipäeviti on pitsad ju 50% odavamad siin.

Kolmapäeval käisime kolmekesi veel ühes tööbüroos, kust ehk võiks ka midagi loota. Igatahes oldi seal üsna positiivsed ja mul jälle tärkas lootus, et äkki saab isegi tõesti mingit kontoritöö moodi tööd. Siis käisin veel mõnes kohvikus ja jälle tagasi koju. Õhtul VIC ja that's it.

Neljapäeval läksin siis tagasi Rome Bar'i, kus oli seekord tõesti tööl ilmselt mingi juhatajapoolne tegelane Fleur. Väga sümpaatne naisterahvas tundus olema. Ütles, et mingi nädala või pooleteise pärast peaks mõned kohad vabanema küll, et saada oma CV ja eks siis vaatame :) Seda ma ka tegin ja nüüd siis eks näis, mis saab.

Ja reede. Mängisin hommikupooliku telekamängu, Silver parandas autot ja Tauno läks esimest päeva tööle (tema sai nimelt juba Tolli kaudu mingi andmesisestaja vmt koha peale tööle). Aeg lendas ja juba oligi Lauri tagasi kodus, kaasas niipalju süüa, et ma napilt jaksasin seda kotti tõsta. Ta tegi kiirelt kõne automüüja Davidile, kes tuli meile järgi, et asju ajama hakata. Võtsime talle siis raha ja viisime ta koju tagasi ning ise tulime siia nn ARKi, et auto registreerida. Kõik läks sujuvalt peale selle, et rahakott jälle kergenes 400$ võrra.

Ja siis pidi minema poodi, et osta kast õlut :D Nii on siin kombeks, kui keegi auto ostab. Ja siis olidki auto liigud. Eks me teeme pilte ja paneme üles ka, aga praegu on väljas vist tsüklon, igatahes müristab ja möllab. Niiet parema meelega praegu ei pildistaks.

Järgmise korrani :)